Klubi ajalugu

Jaan Siilaku meenutused

12. septembril 1978. aastal pandi alus Tartu Riikliku Ülikooli klubi laste- ja noorte võistlustantsuklubile. Esialgu klubil nime ei olnud. Mõtte lastele tantsuklubi loomiseks andsid seeniortantsijad. Nimelt aastal 1967 alustasid TRÜ klubi juures seltskonnatantsulist tegevust TRÜ õppejõud. Ajapikku sai seltskondlikust tegevusest võistlustantsuklubi “Ki-ki-ae” (lühend sõnadest kiire-kiire-aeglane). Juhendajaks sai Jaan Siilak ja esimeseks presidendiks Tõnis Loit (hiljem professor Inge Unt). Viimatinimetatu tantsis klubis üle neljakümne aasta. Kuna klubi liikmetel oli kooliealisi lapsi, siis andsid nad Jaan ja Hele Siilakule mõtte luua laste tantsuklubi.

1978. aasta septembris ajalehes “Edasi” (praegune “Postimees”) avaldatud kuulutuse peale tuli tolleaegsesse TRÜ klubisse ligikaudu kakssada last. Peale kahekuulist kursust valiti nende seast 17 tantsupaari, kellega alustati plaanipäraseid võistlustantsu treeniguid. Konkursi korras sai klubi nimeks “Ki-ki”. Siinkohal mäletame tänuga tollast TRÜ klubi direktorit Heino Varikut, kes oli lõputult töökas,järjekindel,sportlik,energiline,põhimõttekindel, sõbralik, humoorikas, suurepärane inimene. Meil oli au ja õnn tema alluvuses töötada.

1978-1979 aastal toimusid treeningud algul neli korda nädalas, hiljem viis korda  nädalas, korraga kaks ja pool tundi. Koolivaheaegadel korraldati treeninglaagreid, kus treeniti kaks korda päevas. Tagantjärele võib öelda, et lapsed olid siis füüsiliselt võimekamad, sest suurem osa vabast ajast viibiti värskes õhus. Kui tänapäeva lastele on probleem joosta korraga paar kilomeetrit, siis sel ajal joosti hommikuti treeninglaagris ca viis kilomeetrit ja seda mõnuga. 1983. aastaks jõuti nii kaugele, et Eesti meistrivõistluste laste klassis olid kõik kuus finaalipaari meie klubist ja teistes vanusegruppides ja võistlusklassides vähemalt pooled paarid. Tudengipõlves oli minule ja kindlasti ka paljude TRÜ kehakutuuri tudengitele suureks eeskujuks prominentne kuju, suure huumorimeelega õppejõud – Heino Tidriksaar ehk Tidri. Ilma liialdamata võib öelda, et igaüks meist sai lisaks trennioskusele, näitliku eeskuju üldse elus hakkama saamiseks. Olen temalt palju õppinud ja püüdnud oma õpilastele seda ka edasi anda. On palju sellist, mis jääb tantsuõppest väljapoole, aga kuulub koolituse põhimõtete raudvara hulka. Õpilase ja kolleegina tunnen seda Tidri hoiakut siiani. Niisiis treeninglaagrid ja elukool! Eks need ole paljusid meid aidanud. Loodan, et mitte ainult spordis. Südantsoojendav on kuulda või lugeda lugeda erinevast maailma nurgast endiste tantsijate arvamusi „Stiilis” saadud õpetusest. Suured tänud teile: Jaana USA-st, Maria (alles olid Jaapanis, nüüd vist juba Austraalias), Anngret Uus-Meremaalt, Tuuli Austriast, Ingrid Tallinnast, Liina, Meelika, Oliver, Risto, Ülle, Kaja, Tõnis, Inga jne, jne.

1979. aastal seati ka klubi põhieesmärgid, milleks oli treenida paarid konkurentsivõimelisteks nii Eestis kui ka väljaspool Eestit ning korraldada võistlusi ja osaleda võimalikult palju teiste klubide võistlustel. Juba aasta pärast korraldati Tartus suur rahvusvaheline turniir “Tartu Sügis” ja paar aastat hiljem ka “Tartu Kevad”. Neist kujunesid traditsioonilised üleliidulised võistlused, kus osavõtjaid oli Moskvast, Leningradist, Novosibirskist, Volgogradist, Kaunasest, Riiast jm. Üheksateist korda toimus Eesti tantsuajaloo üks pikema, järjepideva traditsiooniga turniire Käärikul.

Tartu 950. aastapäevale pühendatut rahvusvaheline lasteturniir Vanemuise kontserdisaalis

Tartu 950. aastapäevale pühendatut rahvusvaheline lasteturniir Vanemuise kontserdisaalis

1979. aatal tõid Silver Kitsing ja Kaja Rähni-Kiho Eesti meistrivõistlustelt klubile esimesed medalid – pronksmedalid. Järgmisel aastal võitsid Silver ja Kaja juba Eesti meistrivõistlustel kuldmedalid. 1979. aastal sai TRÜ klubihoone tulekahjus kannatada ning “Ki-ki” edasine saatus oli lahtine. Õnnelik juhus viis Jaan Siilaku kokku Pioneeride Maja direktrissi Maret Ulpiga, kes võttis klubi oma tiiva alla. Klubi uueks nimeks sai Stiil.

1980. aasta 10.-23. augustil toimus esimene „Stiili” treeninglaager Moostes. Esimese laagri eel mäletan lastevanemate arvamust, et treeninglaager oleks vajalik nendele, kes ei jõua teistega sammu pidada. Seega sobinuks nõukaaegne deviis: „Töötame mahajääjateta!” Peale uute C-klassi tantsukavade õppimise jõudsime vaba aja sisustada vibulaskmise võistlusega, missi ja misteri valimisega ning korraldada lastevanematega korvpallivõistluse „Käbid ja kännud”. Moostest laagrist on meeles kolm eredamat seika. Esiteks, kuna laagris ei olnud lubatud kommid ja küpsised, siis lapsed otsisid magusa aseainet. Kaupluse müüja sõnade kohaselt oli tal terve kast kisellipulbrit, aga niipea kui tantsulaager tuli, osteti kõik kohe ära. Pulber segati veega ja joodi. Seepärast oli ka paljudel lastel esimestel päevadel kõht lahti. Teiseks, Mooste õunaaiad on kuulsad üle Eesti. Mõned „väänikud” poisid hakkasid ääriveeri juttu veeretama vitamiinidest ja õunavajadusest. Leppisin siis ühel päeval sovhoosi direktoriga kokku korraldada öise õunaraksu. Mulle näidati kätte kaks puud, kust võisime õunu võtta. Paar kõige elavamat poissi kogusid öösel peale öörahu aida taha meeskonna kokku. Hiilisime pimeduse katte all aeda ja hakkasime lubatud kohas õunu korjama. Äkki kostus kuri valvuri hääl: „Seis, õunavargad!” Asja tegi veel emotsionaalsemaks püssipauk õhku. Oi seda jalgade müdinat! Korjasin oma „sõjaväe riismed” aida taga uuesti kokku. Maha jäänud kilekottidele õuntega ja mõnedele taskulampidele ei söandanud keegi järele minna. Seda seiklust mäletati aastaid. Kolmandaks, otsustasime Mooste rahvale külalislahkuse eest korraldada tänukontserdi. Ettevalmistamine hõlmas kogu vaba aja. Stsenaarium mõeldi ise välja. „Varjude teatrit”, „Hunti ja Punamütsikest” või „Assamalla tankilahingut” mäletan tänaseni. Ühe numbri tarvis, „ Daam koerakesega”, tõid lastevanemad Tartust terve valiku kutsasid. Teises numbris imiteerisid poisid Liverpooli nelikut – The Beatles. Kitarrid olid vineerist välja saetud ja kleepsudega kaunistatud. Muusika tuli loomulikult lindilt. Kontsert oli äge ja kohalikud polnud kiitmisega kitsid.

Mis teoksil?  Õpetaja Jaan, Peep ja Helger, Rainer ja Ragnar  on igatahes väga kavalate nägudega

Mis teoksil? Õpetaja Jaan, Peep ja Helger, Rainer ja Ragnar
on igatahes väga kavalate nägudega

Võib öelda, et Mooste laager esimene ja ainuke nn hobiklassi laager. Edasine oli hoovõtuks suurele sportlikule ettevalmistusele. Järgnevatel aastatel korraldasime igal suvel juunist või juulist kuni augustini kolm kuni neli 10-20 päevast laagrit. Tartu Linna Pioneeride Maja võimaldas meile igakülgset abi. Transport laagrisse ja tagasi oli alati kindlustatud nii bussiga kui ka veoautoga (kui oli tarvis jalgrattaid kaasa võtta). Näide laagrisuvest: 22. juuni-5. juuli Helmes, C klass; 13-24. juuli Kuremaal, D ja C klass; 26. juuli-2. august Saaremaal, C klass; 3-16. august Leedus, Dotnuvas, C klass; 21-31. august Tõraveres, B klass.

1980. aastal toimus Tallinnas Moskva Olümpiamängude purjeregatt, mille kultuuriprogrammi raames esinesid kaheksa Stiili tantsijat formatsiooniga.

Stiili formatsioonigrupp Toomeoru tenniseväljakul  harjutamas

Stiili formatsioonigrupp Toomeoru tenniseväljakul harjutamas

1981. aasta juulis-augustis toimus laager Saaremaal Salme Rahvamajas. Elasime Mändjalas. Trenni sõitsime 20 km kaugusele Salme Rahvamajja Pioneeride Maja bussiga. Õiget Saaremaa mõnu tundsime siis, kui meile kingiti kaks kastitäit värsket lesta. Lestad pidime ise ära puhastama. Selle ameti peale asusid kõige vanemad (ja targemad): Janek ja Tõnis. Lesta suitsetamise võtsid enda peale siiski kohalikud spetsid. Oi seda lõhna ja maitset!

Eve Treimann, Ülle Kattai, Kert Ilves, Triin Kreis, Meelike Jaakson, Heidy Eskor, Evelin Praakli, Mati Laurson,Tiina Meos,Riho Traumann,Tõnis Peterson,Ave Vardja,Inga Ritenieks,KajaRähni Liina Ranne, Mariann Vink. Ees: Võib-olla siin algas 3 aastat ja 4 kuud vana Sireti tantsijaks kasvamine. Pildil pole näha: Hannes Timusk, Ragnar Toom, Peep Vardja, Ken Seene, Janek Randla, Silver Kitsing, Harles Raudmann, Rainer Ilves, Helger Aava, Margus Org. Pildilt puuduvad ka Hele ja väike 6 kuune Silver.

Eve Treimann, Ülle Kattai, Kert Ilves, Triin Kreis, Meelike Jaakson, Heidy Eskor, Evelin Praakli,
Mati Laurson,Tiina Meos,Riho Traumann,Tõnis Peterson,Ave Vardja,Inga Ritenieks,KajaRähni
Liina Ranne, Mariann Vink. Ees: Võib-olla siin algas 3 aastat ja 4 kuud vana Sireti tantsijaks kasvamine. Pildil pole näha: Hannes Timusk, Ragnar Toom, Peep Vardja, Ken Seene, Janek Randla, Silver Kitsing, Harles Raudmann, Rainer Ilves, Helger Aava, Margus Org. Pildilt puuduvad ka Hele ja väike 6 kuune Silver.

1983. aastal jõudsid esimestena “Stiilist” (ja ka Tartust) rahvusvahelisse klassi  Janek Randla ja Liina Ranne-Masson. Seda kultuurisündmust tähistati linnapea Ants Paabuti vastuvõtul.

Linnapea juurde raekotta olid kutsutud vanemad, Pioneeride Maja direktor ja  treenerid

Linnapea juurde raekotta olid kutsutud vanemad, Pioneeride Maja direktor ja treenerid

1983. aasta juulis toimus treeninglaager Lätis, Saulkrastis. Saulkrasti laager oli mitmes mõttes eriline. Esialgsel kokkuleppel pidi meid majutatama kahekohalistesse puitmajakestesse. Kohale jõudes selgus, et meil, (33 last), tuleb elada telkides. 26 päeva möödus suurepärase ilmaga, vihmata. Ühel pool Tallinn – Riia magistraali asus telkimiseplats, teisel pool oli meri. Telkidest umbes üks kilomeeter ühel pool asus söökla, teisel pool treeningsaal. See  vahemaa läbiti kaasavõetud jalgratastel. Esialgu läks kõik hästi (nii hõiskas ka kõige suurem optimist, kes pilvelõhkuja otsast alla kukkudes iga korruse kohal hõikas: „Esialgu läheb kõik hästi !”). Mõne aja möödudes oli Joonase jalgratas haihtunud. Kohalikud noormehed ei teadnud asjast midagi, millits laiutas ka käsi. Nii jäigi. Treeningud toimusid kahes grupis: esimeses 9 C klassi paari, teises 7 A ja S klassi paari, kaks korda päevas, kummalegi grupile kaks ja pool tundi korraga.  Sellal kui mina trennis olin, sisustas teise grupi vaba aega Hele, koos Sireti ja Silveriga. Praegu imestame, kuidas suutsime kahekesi Helega toime tulla „33 röövliga”. Ju siis olid väga selged reeglid ja neid ei püütudki ületada. Või ehk siiski! Kontrollisin alati, et öörahust kell 23.oo kinni peetakse. Ühel õhtul oli Janeki ase tühi. Aga sealt nad (Janek ja Liina) juba tulidki, käsikäes. Minu küsimuse peale, kust tullakse, vastati ehmunult: „Me korjasime mustikaid!”. See kukkus nii andekalt välja (korjata pimedal suveööl mustikaid), et noored armunud jäid seekord karistuseta.

Helger Aava, Ülle Kattai, Kaire Aria, Birgit Rehelem, Kristi Ploom, Kairit Käärik, Kairit Rajangu, Loona Terna Kert Ilves. 2. rida: Liina Ranne, Tiia Kurrik, Piret Toome, Alver Madise, Ingrid Nigola, Jan Raudsepp, Triin Kreis, Kajar Kangur, Margit Sossi, Raul Hõlpus, Indrek Rajangu, Katre Maasalu, Evelin Praakli, Ken Seene, Joonas Terna, Rainer Ilves, Janek Randla, Riho Traumann, Margus Org, Jaan Siilak, Marek Noormets, Indrek Hõlpus, Peep Vardja, Ragnar Toom

Helger Aava, Ülle Kattai, Kaire Aria, Birgit Rehelem, Kristi Ploom, Kairit Käärik, Kairit Rajangu, Loona Terna Kert Ilves. 2. rida: Liina Ranne, Tiia Kurrik, Piret Toome, Alver Madise, Ingrid Nigola, Jan Raudsepp, Triin Kreis, Kajar Kangur, Margit Sossi, Raul Hõlpus, Indrek Rajangu, Katre Maasalu, Evelin Praakli, Ken Seene, Joonas Terna, Rainer Ilves, Janek Randla, Riho Traumann, Margus Org, Jaan Siilak, Marek Noormets, Indrek Hõlpus, Peep Vardja, Ragnar Toom

Suursündmuseks oli laagri lõpu võistlus. Tartust sõitsid külla vanemad. Kui arvestada, et kolmekümne kolmel laagrilapsel tuli igal keskmiselt poolteist vanemat külla, siis oli külastajaid viiekümne ümber. Vanemate muljete vahetamine kestis klubis järgmise hommikuni. Klubis oli valves noor kena näitsik. Kuna meil mängis muusika ja käis tants, siis mõned džentelmenid püüdsid valvajat tantsule paluda. Neiu keeldus järjekindlalt, kuid lõpuks nõustus Pireti isaga ühe tantsu tegema. Samal ajal, pool kuus hommikul, läks klubist mööda (kalale) neiu abikaasa. Võib arvata missugune diskussioon neil hiljem omavahel tekkis.

1985. aasta oli „Stiilile” eriti edukas. Rahvusvahelisse klassi jõudis kolm paari: Peep Vardja – Margit Sossi-Pikmets, Margus Org – Piret Toome-Kitsing, Silver Kitsing – Triin Kreis-Jagomägi.

1986. aastal peeti Riias NSV Liidu koolinoorte I peotantsu (ballitantsude) meistrivõistlused (Pervõi Vsesojuznõi konkurs Balnõh Tancev dlja školnikov). Eesti koondvõistkond, viis paari, koosnes „Stiili” tantsijatest. Peale eelnimetatute olid võistkonnas veel Gunnar Toomemets – Tuuli Juppets-Biller ja Raul Hõlpus – Kairit Käärik-Kutsch. Kõik viis paari tulid auhinnalistele kohtadele. Teistkordselt korraldati edukatele tantsupaaridele Tartu linnajuhtide hr. Preimani ja hr. Paabuti poolt pidulik vastuvõtt, kusjuures paaridel tuli oma meisterlikkust raekoja saalis demonstreerida. Samal aastal sai “Stiil” ENSV Teenelise Näidikollektiivi aunimetuse.

Ajaleht „Edasi” kirjutas: esmakordselt tantsiti raekoja saalis. Pildil: Margus Org ja Piret Toome

Ajaleht „Edasi” kirjutas: esmakordselt tantsiti raekoja saalis. Pildil: Margus Org ja Piret Toome

1987. aastal taaselustas “Stiil” traditsioonilise “Balti Karika”. Turniir peeti TRÜ Spordihallis. Pingelises võistluses nelja riigi koondiste vahel (Eesti, Läti, Leedu, Leningrad), tunnistas Eesti Leedu nappi paremust. Sama napilt (aga kindlalt) sai Leningrad kolmanda koha ning Läti neljanda koha. Individuaalselt olid parimad Rauno ja Kristiina Loossmann-Ilo.

Varje Ojala, Eve Niidas-Aunver, Margit Sossi-Pikmets, Karmel Vagane-Eikner, Kaire Aria, Ingrid Nigola-Tõniste, Viktoria Lutšihhina, Kristiina Lossmann-Ilo, Andrus Aronia, Kaupo Kann, Peep Vardja, Artur Krivošejenko, Alver Madise, Margus Org, Urmas Arike, Rauno Ilo; kohtunik Aavo Lossmann

Varje Ojala, Eve Niidas-Aunver, Margit Sossi-Pikmets, Karmel Vagane-Eikner, Kaire Aria, Ingrid Nigola-Tõniste, Viktoria Lutšihhina, Kristiina Lossmann-Ilo, Andrus Aronia, Kaupo Kann, Peep Vardja, Artur Krivošejenko, Alver Madise, Margus Org, Urmas Arike, Rauno Ilo; kohtunik Aavo Lossmann

Tuled vilguvad. Lööb põlema B…siis A…siis… L BALTI KARIKAS. Vasakul vabariikide lipud. Paremal hele-tumesinisevöödiline riidesein. Selle ees, tulikirja all valged astmed. Astmeil vaasid lilledega. Tantsupõrand…ei mitte parkett.Muide, kes arvab, mida peidab riidesein? Riideseina taga on „Robotron”-tüüpi arvuti. Tartu turniiri korraldajaile tuli appi Statistika Informatsiooni- ja Arvutuskeskus (hr Jüri Kreisi isikus), võttes kaasa arvuti koos printeriga. Arvuti töötab rööbiti sekretariaadiga ning tema põhifunktsiooniks on kiiresti protokolle paljundada – treeneritele, võistkondadele ja kõigile, kellele tarvis. Riideseinast vasakul sekretariaat, paremal habemikust muusikameister (hr Mart Jallai) kolme maki ja nelja veel tehnilisemalt väljanägeva kastiga. Rahvariides lapsed juhatavad tantsijad sisse. TRÜ Spordihoone saali rivistub Leedu, Läti, Eesti ja Leningradi esindus. Avasõnad teenekalt treenerilt ning Kunstilise Isetegevuse Maja direktorilt Aavo Lossmannilt. Programmis on kirjas, et tänavune on kuues Baltikumi Karikaturniir. Võistluspäev on veidi eriline: toimuvad võistkonnavõistlused standard- ja ladina-ameerika tantsudes ning nõukogude balli-tantsudes. Imeharva on olnud võimalik kaasa elada võistkondade võistlusele. Võistkonnad kasutavad võimaluse hasartselt ära, publik samuti. „Heameel on juhtida turniiri, kus pealtvaatajad ei istu käte peal ega ole vaja tõestada, et tants on üks paganama ilus asi küll!” kiidab Jaan Siilak järgmise marulise aplausi ajal.Parajasti võistlevad omavahel nelja võistkonna esinumbrid, ning omasid tuleb ju toetada. „Pange tähele, varsti hakatakse vilistama ka!” kinnitab tütarlaps mu kõrval. Enne vaheaega siiski ei jõuta, isegi jalgu ei trambita veel. Standardtantsude lõppedes juhib Eesti ühe punktiga Leedu ees, järgnevad Läti,siis Leningrad. Nõukogude ballitantsudest on kavas polka, vene lüüriline ning leedu koreograafi Adomas Gineitise loodud rilio. Vilumatule silmale meenutab tants kõige enam džaivi ja samba segu. Muide leedukad selle tantsu ära võidavadki, kuigi vahepeal on paarilised nii segiläbi, et ime kuidas partner oma õige partneri üles leiab. Vene lüürilise võidavad leningradlased. Ei mõista teised nii ehtsa häbelikuhkelt ja väärikalt üle põranda sammuda… Ju peab ikka tantsus ka oskama rahvuslik olla. Kes teab, millal said alguse nõukogude ballitantsud? Üks staažikas seeniortantsija meenutab, et umbes viiekümnendatel aastatel. Sellal leiti, et praegused võistlustantsud on pahelised ja läänelikult amoraalsed. Asemele loodi midagi nõukogulikku. Toonase suhtumise jälgi jätkub mõnel pool tänini. Isiklikest kogemustest meenutan juhtumit ühes maakoolis seitse või kaheksa aastat tagasi, kus tantsukursusi korraldamast keelduti, sest… Mõelge ise: nii vara poistega tantsima! Oleks veel rahvatantsu, kindel äraproovitud asi. Seda võis. Publik vilistab, hõigub ja plaksutab. Ants Tael muigab ja hindab ikka nii, nagu ise õigemaks peab.Lätlannal kaob tantsu ajal king. Eestlased on ladina ameerika tantsude järel leedukatest 15 punktiga maas.Leningradlased tõusevad kolmandaks. Jaan Siilak möönab, et nii elavat publikut pole kaua aega näinud, just nagu tõelisel spordivõistlusel. Puudub veel, et mõni läheks kätega aitama… eks kohtunikke ilmselt.

Esimene katse korraldada Baltikumis tipptantsijate turniir tehti juba 1959.aastal. Võistlus toimus Riia lähistel Ziemelplasmas, peenes vanas aadlilossis. Kuna leedulased olid sel ajal veel õpipoisi rollis ja osalesid turniiril ainult vaatlejatena, siis peeti võistlused ainult Eesti (Tallinna) ja Läti (Riia) võistkondade vahel. Läti kultuuriministeeriumi välja pandud karika võitis Eesti võistkond. Oma viimase võistluse parketil lõpetasid võidukalt Ants Tael ja Malle Paas-Tael.

Möödus seitse aastat. 1966. aastal tulid Riiga kokku kolme Balti liiduvabariigi võistkonnad. Peeti esimene Balti tantsuturniir. Sellest ja ka karikaturniiri edasisest ajaloost võisid kõik huvilised lugeda 7. mai „Edasist” (Jaan Siilak „Tantsusõbrad”). See on ajalugu, mida praegu enam-vähem tunneme. Vähemalt pärast mainitud leheloo läbilugemist. Ent kui palju me teame eesti võistlustantsu varasemast ajaloost? Kas mäletame seda, et 1930ndail tuli Arseni Poolgas oma toonase partneri Marta Piiskopiga Euroopa tantsuõpetajate meistriks? Sama tiitel oli ka abielupaar Küttimitel (Herbert ja Carmen Küttim). Seegi on meie kultuurilugu. Järelikult pole viisakas seda unustada:

“Kohtunikekogu on esinduslik. Täna, individuaalturniiri päeval, on väljas kõik üheksa nimekat tantsijat-treenerit: Ćeslovas Norvaiša Kaunasest, Skaiste Idzelevićiene Klaipedast, Viktor Davidovski ja Oljada Tugankova Leningradist, Ernests Poreiters ja Nina Salgale Riiast, Ants Tael ja Aavo Lossmann Tallinnast. Nende hinnata on täna, kellele saab individuaalturniiri Balti karikas. Kavalehelt loen: turniiri juhivad Jaan ja Hele Siilak. Hele Siilak tegutseb ilmselt rohkem „kulisside taga”. Jaan Siilaku tegevus seevastu on kõigile nähtav ja teenib hinnanguid saalist. Üks, mida kuulma juhtusin, kõlas järgmiselt: „Parim turniirijuht, keda näinud olen. Ei ole närviline, ei ütle teravusi ei publiku ega tantsijate kohta kui ka miski ei meeldi, huumori-meelega. Hästi juhitud turniir”. Kohtunikekogu on esinduslik. Täna, individuaalturniiri päeval, on väljas kõik üheksa nimekat tantsijat-treenerit: Ćeslovas Norvaiša Kaunasest, Skaiste Idzelevićiene Klaipedast, Viktor Davidovski ja Oljada Tugankova Leningradist, Ernests Poreiters ja Nina Salgale Riiast, Ants Tael ja Aavo Lossmann Tallinnast. Nende hinnata on täna, kellele saab individuaalturniiri Balti karikas. Kavalehelt loen: turniiri juhivad Jaan ja Hele Siilak. Hele Siilak tegutseb ilmselt rohkem „kulisside taga”. Jaan Siilaku tegevus seevastu on kõigile nähtav ja teenib hinnanguid saalist. Üks, mida kuulma juhtusin, kõlas järgmiselt: „Parim turniirijuht, keda näinud olen. Ei ole närviline, ei ütle teravusi ei publiku ega tantsijate kohta kui ka miski ei meeldi, huumori-meelega. Hästi juhitud turniir”. Individuaalvõistlus koosneb kolmest voorust (veerandfinaal, poolfinaal ja finaal) ning kümnest tantsust (aeglane valss, tango, viini valss, fokstrott, kvikstep, samba, cha cha, rumba, pasodoble ja džaiv). Kahekümne neljast paarist pääseb lõpuks finaali kuus parimat. „Vaatame, kas leiate turniiri liiderpaarid üles” ärgitab Jaan Siilak täna veel tasakaalukat publikut.„Plaksutage, kui nad teist mööda tantsivad!” Liidreid on kaks: Igor ja Irina Suvorov Leningradist ning Rauno ja Kristiina Ilo Tallinnast. Juba eilses võistkonnavõistluses oldi võrdlemisi tasavägised. Suvorovite tantsus tundub enam enesekindlust, Ilodel… Muide, kes seda nii täpselt öelda oskab. Poolfinaali järel näib, et Balti karikas lahkub Baltikumist. Ega palju puudugi, finaalis pole selgust peaaegu viimase tantsuni: kord on paremad Rauno-Kristiina, siis jälle Igor-Irina. Igatahes on hea, et koduseinad Raunot-Kristiinat toetasid, esikoht ei tulnud kergelt. Leedulastest pääses seekord finaali vaid üks paar: Valdas Padriezas-Lilija Aleksandravićiute Kaunasest. Paari tutvustamisel meenutab Jaan Siilak, et üheksa aastat tagasi, kui Lilija kolmanda klassi tüdrukuna Tartus võistlemas käis, olnud kõik siinsed kolmanda-neljanda klassi tantsunoormehed temasse ära armunud ning hakanud Lilijat miskipärast džigitiks hüüdma (arvatavasti brüneti tüdruku tõmmu jume pärast).Tänavu tulid Valdas ja Lilija kolmandaks. Lätlasi oli finaalis kaks paari: neljanda koha saavutanud Arnis Lešinskis-Sabine Lapsa ning viiendaks jäänud Valeri ja Agita Mironov, mõlemad Riiast. Kui aga üldse on võimalik tagasihoidlikuks jäädes ometi särada, siis suutis seda nimelt täna viiendaks jäänud paar. Kuuenda koha said leningradlased Aleksandr ja Olga Zenkevitš.
„Kallid lapsed, suveniirikütid, vabastage, palun, tantsupõrand, meie kava pole veel lõppenud. Teie kord tuleb mõne aasta pärast!” vannutab turniiri juht mudilasi, kes kohe pärast finaali saalipõrandale litrijahile pudenesid. Algab showprogramm. Rauno-Kristiina esinevad polkaga, Suvorovid vene lüürilisega. Tartu tantsijad (nii väiksemad kui ka suuremad, st. vanemad tantsupaarid, esitavad ladina ameerika- ja standardtantsude formatsioone (kujundtantsud kaheksale paarile). Esimene, (kõige armsam ja kõige varem õpitu) esitatakse täna viimast korda. Kõik algul osalenud enam ei tantsigi, üks noormees on koguni armees (Janek Randla), aga leidis võimaluse täna kohale tulla. Standardtantsudega esinevad Gennadi ja Olga Gunko Leedust, kes said NSVLiidu mitteametlikel meistrivõistlustel teise koha. Mitteametlikel seetõttu, et võistlust nimetati hoopis „osmotr” (ülevaatus) konkursiks. Publiku sekka, tantsijatest hõivatud tooliridade vahele tungib mõnevõrra ärritatud treener, kõneldes midagi oinastest… kes kohe ja kiiresti end lõpuparaadiks valmis peavad seadma. Ja „oinad” lähevad… frakke selga tõmbama. Paraad on nagu paraad ikka. Autasud, karikad,Tartu linnakomitee poolt eriauhinnad parimale Eesti paarile (Rauno ja Kristiina Ilo) ja parimale Tartu paarile (Peep Vardja–Margit Sossi). Tänusõnad kõigi poolt kõigile. Veel lõppsõna Aavo Lossmannilt ja otsas ongi see tänavune võistlus. Mäletate, juba Mary Poppins ütles: „Kõik head asjad lõpevad kord.” Anneli Sihvart, “Edasi” 7. mai 1987.

Individuaalvõistluse parimad Rauno ja Kristiina Ilo esitavad „Tillu-polka”

Individuaalvõistluse parimad Rauno ja Kristiina Ilo esitavad „Tillu-polka”

1990. aastal toimus „Balti Karikas” jälle Tartus Ülikooli Spordihallis.

Aavo Lossmann, Kaido Margus - Ülle Ptšelovodova, Kaupo Kann - Evely Paluste, Imre Rammul- Ave Soomets, Mehis Aloe-Merike Lõhmus, Peep Vardja-Monika Tooren, Rauno ja Kristiina Ilo

Aavo Lossmann, Kaido Margus – Ülle Ptšelovodova, Kaupo Kann – Evely Paluste, Imre Rammul- Ave Soomets, Mehis Aloe-Merike Lõhmus, Peep Vardja-Monika Tooren, Rauno ja Kristiina Ilo

Seekordne võistlus oli varasematest tasavägisem, aga ka nüüd oli Leedu koondis esimese koha vääriline. Ehkki standardtantsudes olid eestlased napilt kõigist paremad,tuli võistkonnal siiski lõppkokkuvõttes leppida kolmanda kohaga.

Eesti koondise kaptenit, Aavo Lossmanni, õnnitlevad KIM-i direktor Kalev Lehtla, turniiri juht Hele Siilak ning tulevased tähed Siret Siilak ja Indrek Ehaste

Eesti koondise kaptenit, Aavo Lossmanni, õnnitlevad KIM-i direktor Kalev Lehtla, turniiri juht Hele Siilak ning tulevased tähed Siret Siilak ja Indrek Ehaste

Individuaalvõistluse võitsid Rauno ja Kristiina Ilo.

Individuaalvõistluse võitjad Rauno ja Kristiina Ilo

Individuaalvõistluse võitjad Rauno ja Kristiina Ilo

Ka kohtunike kogu oli muljetavaldav.

Bruno Belousov Moskvast, Juri Simonov Leningradist, Mihail Pavlinov Minskist, Vladimir Pavlov Leningradist, Vladimir Stoda Moskvast. Puuduvad: Ernest Poreiters Riiast, Ćselovas Norvaiša Kaunasest, Jüri Tamm Tallinnast

Bruno Belousov Moskvast, Juri Simonov Leningradist, Mihail Pavlinov Minskist, Vladimir Pavlov Leningradist, Vladimir Stoda Moskvast. Puuduvad: Ernest Poreiters Riiast, Ćselovas Norvaiša Kaunasest, Jüri Tamm Tallinnast

Pr Marjo Sõrmus Haridusministeeriumist ja võistkonnakaaslased elasid võistlusele tuliselt kaasa

Pr Marjo Sõrmus Haridusministeeriumist ja võistkonnakaaslased elasid võistlusele tuliselt kaasa

Iga pilt toob mälestusi. See pilt, „20 aastat hiljem”, on järjeks showle, mis sai alguse 1987. aasta „Balti Karikal” Tartus. Me olime „Stiilis” loonud standardtantsude formatsiooni, mida isegi spetsialistid pidasid väga heaks. Sellele harjutamiseks pühendasime 1984. aastal suvelaagri Pärnus. Laagri lõpukontserdile tulid ka laste vanemad. Paljud ütlesid, et formatsioon oli nii ilus, et pisar tuli silma. Kolm aastat hiljem aga janunesime millegi uue järele. Siis tekkiski uus „supertantsupaar”: mees Raul Hõlpus (15aastane, ca 165 cm pikk) ning daam Margus Org (21aastane, ca 185 cm pikk). Loomulikult oli ka kaaluvahe oma paarkümmend kilo. Kuna head muusikat oli palju, siis sai kava ligi seitse minutit pikk. Et üllatada kõiki, pidime treenima salaja. Riiete õmblemisega said vanemad hakkama. Mingi osa tuli valmistada takjakrõpsuga, et seda esinemise ajal saaks seljast ära heita. Raskem oli Margusele leida naistekingi nr 43. Kava koostamisel kasutasime palju nende endi võistluskavast. Muidugi tuli Margusel õppida selgeks tüdruku osa. Esitus oli professionaalne. Margus oli nii kauniks tüdrukuks riietatud-meigitud, et Läti tipptreener, Nina Salgale, tuli peale esinemist küsima, et kes see kihvt tüdkuk meil on, varem pole teda nagu näinud. Eriti super oli kava lõpp, mis pisut sarnanes sellele, millega leedulased Jurate ja Ćeslovas Norvaisad lõpetasid oma sportlaskarjääri. Publik aplodeeris ligi viis minutit püsti seistes. See kõik toimus kolm aastat tagasi enne „Baltika Karikat“. Nüüd oli daam pisut korpulentsem. Ka mees, (Rauli asendas tema vanem vend Indrek), oli nagu kasvanud. Kava oli veidi lühem ja pisut rohkem oli paroodiat, aga aplaus oli sama vägev.

Margus Org ja Indrek Hõlpus super show: „20 aastat hiljem”

Margus Org ja Indrek Hõlpus super show: „20 aastat hiljem”

Turniir lõpetati „Püssirohu keldris” banketiga ja sealt siirdusime lõbusalt raudteejaama: eestlased saatsid lätlasi-leedulasi kella 1.30-sele rongile. Minul oli broneeritud 40 piletit ühte vagunisse. Rong tuli ette, seisuaeg 15 minutit. Meie vagunisaatja ütles, et tal kohti pole. Selgus probleem: inimene, kes minu tellimuse vastu võttis, oli eksinud kuupäevaga. Tänu meie agressiivsusele surusime siiski kõik omad peale ja probleemi lahendas sõidu peal rongi ülem.

Olen imetlenud oma abikaasat, kes kahe väikese lapse kõrvalt suutis käia treeningutel, õpetada tantsu- ja elutarkusi,hoolitseda, ravida ville ja hingehädasid, lohutada koduigatsust ja uinutada väiksemaid magama. Kindlasti on Hele tantsuklubi Stiil auliige, paljudele meist veel enamat. Iga laager on kustumatu mälestus! Kas suutsime oma lastele anda kõike seda, mida oma õpilastele? Kus olete täna meie laagrilapsed Eved ja Ülled, Triinud ja Tiinad, Janekid ja Liinad, Laurad ja Kaisad? Nautige oma õpilaste, oma laste, oma lastelaste lähedust! Iga päev on kordumatu!