Tantsuklubi Stiil

Mis on võistlustants ?

Juhendid

Treeningõpe

Pärast I Maailmasõda oli Prantsusmaa üheks tooniandvaks maaks Euroopa kultuurielus. Prantslased olid need, kes võtsid kiiresti omaks uuendused nii kunstis, muusikas, riidemoes kui ka tantsus. Pariis oligi tolleaegsete kunstide keskuseks. Eelmise sajandi algusaastail tulid just Pariisi kaudu Euroopa tantsupõrandale uued tantsud Ameerikast, mis küll esialgu eurooplastes erilist vaimustust esile ei kutsunud, kuid hiljem said neist moetantsud, nagu ka rock`n rollist 50-ndatel aastatel. See ongi nn. "tantsuhullustuse" ajajärk ja siitpeale sai hoogu ka võistlustantsu areng.

Esimesed sõjajärgsed maailma meistrivõistlused peeti 1919.a. Nizzas. Kohustuslike tantsudena olid programmis Inglise valss(aeglane valss), tango, slowfox ja maxix(samba eelkäija). Lisaks esitas iga võistlev paar ühe enda poolt valitud moetantsu. Järgmise aasta meistrivõistlustest võttis osa juba üle 300 tantsupaari. Seekord oli esmakordselt kavas paso doble, mille publik vaimustusega vastu võttis. Ka 1921.a. meistrivõistlused Pariisis said suure publikumenu osaliseks. Siitpeale aga hakkas Prantsusmaa oma juhtpositsiooni tantsuelus kaotama ja liidripositsioonile tõusid inglased ning sakslased. Inglased andsid võistlustantsule täpsema kuju ja reeglid, sakslased aga kõrgetasemelise organiseerituse. Kahekümnendate aastate keskel läks tantsuelu juhtimine täielikult inglaste kätte. Esimese meistritiitli võitsid inglased 1922.a. ja siitpeale 11 aastat järjest. Ka 1922.-1925.a.meistivõistlused peeti Londonis ja nende võistluste käigus tehti mitmeid uuendusi. Võistlevad paarid jagati 3 kategooriasse:
1)elukutselised
2)amatöörid
3)tantsupaarid, kellest üks partner on elukutseline, teine amatöör.

Võitjaid selgitati igas kategoorias eraldi ja meisterpaar toodi välja kõigi tantsude kokkuvõttes. Varem võis tantsupaar meistriks tulla igas tantsus eraldi. Neil kahekümnendatel aastatel kujuneski välja nn. Inglise tantsustiil, mis sai ainuvalitsevaks järgnevatel aastakümnetel kogu maailmas nii seltskonna- kui ka võistlustantsus. Üheksakümnendatel aastatel hakkasid jõuliselt maailma tantsuspordi areenile kerkima Itaalia tantsupaarid nii tantsumeisterlikkuse kui ka massilisuse poolest tõrjudes Inglismaad juhtpositsioonilt.

Võistlustants (inglise keeles: Dancesport), mis on selgelt eristuv laialt harrastatavast seltskonnatantsust, lihtsalt öeldes on - ballisaali tantsu(ballroom dancing) võistlusvorm. Võistlustants on spordiala, mida Rahvusvaheline Olümpiakomitee tunnustas ametlikult 8.septembril 1997.a. teatades, et ta aktsepteerib võistlustantsu kui spordiala. Eesmärgiks on muuta võistlustants olümpiaalaks.

Tänapäeval peetakse standardtantsude (aeglane valss, tango, viini valss, fokstrott,kvikstep), Ladina-Ameerika tantsude (samba, cha-cha-cha, rumba, pasodoble, dþaiv) ja 10-tantsu maailmameistrivõistlusi, maailmajagude meistrivõistlusi, riikide meistrivõistlusi. On eraldi elukutseliste ja amatöör tantsupaaride võistlused. Rahvuvaheliste reeglite järgi on jagatud tantsusportlased järgmistesse vanusegruppidesse: lapsed(kuni 11a), juunior I(12-13a), juunior II(14-15a), noored(16-18a), täiskasvanud(19-35a), seeniorid (üle 35a). Võistlusklassid alustades madalamast on järgmised: E kl.- programmis 6 tantsu (aeglane valss, samba, viini valss, cha-cha-cha, kvikstep, dþaiv), D kl.- 8 tantsu (lisanduvad tango ja rumba), C kl.- 10 tantsu (lisaks fokstrott ja pasodoble), B, A ja S=rahvusvaheline klass.

Eestis peetakse kõigile vanuserühmadele alates C klassist 3 meistrivõistlust aastas: 10-tantsus, standardtantsudes ja Ladina-Ameerika tantsudes. Riigi 2-3 esipaari kaitsevad Eesti tantsuau maailma ja Euroopa meistrivõistlustel.